1. detsembril jõustuvad muudatused bensodiasepiinide ja bensodiasepiinisarnaste ravimite väljakirjutamises. Muudatustega kehtestatakse seda tüüpi rahustite ja uinutite väljakirjutamisele senisest selgemad piirangud, et juhtida tähelepanu ravimite kasutamisega kaasnevatele ohtudele ning muuta ravimite kasutamist asjakohasemaks.
MIS MUUTUB?
Uue korra järgi võib bensodiasepiine ja bensodiasepiinisarnaseid ravimeid esmakordsel määramisel (st, et isikule ei ole viimase 12 kuu jooksul seda tüüpi ravimeid määratud) väikseima tugevusega ravimpreparaati välja kirjutada kuni 30 tabletti. Senini võis esmakordsel määramisel välja kirjutada kuni 60 tabletti olenemata ravimpreparaadi tugevusest. Teiste ravimvormide väljakirjutatav kogus esmakordsel määramisel uue korra järgi ei muutu (need on 20 ampulli, 20 suposiiti, 10 rektaaltuubi, 25 ml suukaudseid tilku).
Seda tüüpi rahustite ja uinutite korduval määramisel (st, et isikule on viimase 12 kuu jooksul neid ravimeid määratud) tohib 30 päeva jooksul mõlema rühma ravimipreparaate kokku* välja kirjutada kuni 60 tabletti, 20 ampulli, 10 rektaaltuubi ja 25 ml suukaudseid tilkasid. Senini kehtisid eelnimetatud kogused ühe retsepti kohta, kuid nüüd on lisatud ajaline intervall, kui sageli sellist kogust uinuteid ja rahusteid mõlema rühma peale kokku võib määrata.
*Sinna hulka arvestatakse nii sel perioodil juba välja ostetud kui ka veel välja ostmata retseptidel määratud koguseid. Sinna hulka ei arvestata retsepte, mille arst on tühistanud või mis on aegunud.
Erandkorras võib arst korduval määramisel neid ravimeid patsiendile välja kirjutada ka suuremas koguses. Selleks tuleb raviskeem koos meditsiinilise põhjendusega kooskõlastada psühhiaatriga e-konsultatsiooni teel.
Automaatne kontroll piirangutest kinnipidamise üle hakkab toimuma Retseptikeskuses retsepti väljakirjutamise hetkel, kus ravimi väljakirjutaja saab hoiatusteate, kui piirangutega seatud koguseid ületatakse. Uute piirangute rakendamise üle hakkab Terviseamet tegema regulaarset järelevalvet.
On selge, et seniste praktikate muutmine võtab aega. Uute piirangute rakendumisel tuleb vältida paanika tekitamist ning lähtuda tuleks juhupõhiselt. Teatud juhtudel, näiteks juba väljakujunenud ravimisõltuvuse puhul, ei ole võimalik kohe piirangutes ettenähtud koguseid saavutada. Sel juhul on lubatud erandkorras kasutada suuremaid koguseid.
Ravi lõpetamine bensodiasepiinide ja bensodiasepiinisarnaste ravimitega peab toimuma aeglaselt, järk-järgult annuseid vähendades. See on sageli kuid kestev protsess. Loobumine nõuab motivatsiooni, aega, kannatlikust ja koostööd – seda nii patsiendilt kui ka arstilt. Võib esineda mööduvat ärevuse suurenemist ja unehäireid. Eriti juhul, kui võõrutamine on toimunud liiga kiiresti. Kuid pikemas vaates vabaneb patsient mittevajalike või kahjulike ravimite kasutamisest ja tänu sellele paraneb tema elukvaliteet.
Bensodiasepiinide ja bensodiasepiinisarnaste ravimite asjakohase kasutamise ning teiste raviviiside osas tehakse arstkonna hulgas koolitusi. Lisaks on koostamisel sõltuvust tekitava potentsiaaliga ravimite väljakirjutamise juhend.
MIKS MUUTUB?
Bensodiasepiinid (nagu diasepaam, alprasolaam) ja bensodiasepiinisarnased ravimid (niinimetatud Z-ravimid nagu zopikloon) on kesknärvisüsteemi pärssivad ravimid, aeglustades info liikumist ühest närvirakust teise. Täpsemalt võimendavad nad keemilise aine gamma-aminovõihape (GABA) toimet ajus, põhjustades rahustavat, und tekitavat ja lihaseid lõõgastavat toimet. Seetõttu kasutatakse bensodiasepiine peamiselt une- ja ärevushäirete, võõrutusseisundite ning epilepsia korral. Z-ravimid avaldavad peamiselt und soodustavat toimet.
Eestis kasutab neid ravimeid ligikaudu 10% elanikkonnast – see tähendab iga kümnes eestimaalane kasutab neid ravimeid vähemalt korra aasta jooksul. Kasutajatest hinnanguliselt viiendiku moodustavad pikaajalised või suures annuses kasutajad.
Bensodiasepiinid ja Z-ravimid on lühiajalisel kasutamisel tõhusad – leevendavad ebameeldivaid sümptomeid kiiresti ja tekitavad hea enesetunde. Nende korduval kasutamisel võib tekkida tolerantsus ehk sama mõju saavutamiseks on vaja kasutada suuremaid koguseid. Need ravimid võivad põhjustada ka füüsilist ja psühholoogilist sõltuvust. Sõltuvuse teke on seda tõenäolisem, mida suurem on annus ja mida kestvam on nende ravimite kasutamine. Sõltuvuserisk suureneb igapäevasel kasutamisel juba mõne nädala jooksul.
Sõltuvuse tekkerisk on suurem tugevama euforiseeriva toimega rahustitel, nagu alprasolaam, klonasepaam. Väljakujunenud rahustisõltuvust on raske ravida ja sellest võib kujuneda pikaajaline elukvaliteeti halvendav probleem.
Pikemaajalise kasutamise järgselt võivad ravi lõpetamisel ilmneda võõrutusnähtusid (nt peavalu, lihasvalu, tugev ärevus ja pinge, unehäired, rahutus, segasus ja ärrituvus, krambid). Võõrutusnähud võivad sarnaneda ja võimendada algseid sümptomeid, mille tõttu ravimeid kasutama hakati. Seepärast peab ravi lõpetama aeglaselt, vähendades järkjärguliselt ravimi annust ning manustamise sagedust.
