Ma olen vahel väsinud nendest olukordadest, mis mind kõik survestavad, nii et tahaks ära põgeneda oma tuppa, ukse kinni tõmmata ja öelda: „Jätke mind rahule!“ Kui saaks kõik need välised olukorrad selliselt paika, et ma saan rahulikult olla, oleks mu elu parem. Nii ebameeldiv, kui see mulle ka ei ole, sisemist rahu ei saa ma kahjuks seal üksi toas õppida.
Teise põse ette pööramine
Kuigi minu suhtlemine teistega oli palju rahumeelsemaks muutunud, nägin endal ikka veel vanu mustreid esile kerkimas. Otsustasin, et nüüd teadlikult hakkan „teist põske ette pöörama“, kui mind keegi ründab. Väga hea, sellel päeval oligi mehel just halvem tuju ja ta oli pisut noriv ja õel minuga. Mulle ei meeldi, kui minuga ebaviisakalt käitutakse ja mul on selline uskumus, et kui luban teisel inimesel seda teha, siis ta arvabki, et minuga nii võib. Rahustasin oma ego maha, et ma ainult proovin mõnda aega „teist põske pöörata“, siis ei ole läbikukkumine ka nii valus, kui ma seda pikalt teha ei suuda. Keskendan oma jõu lühikesele perioodile. Ükskõik, mis mehe suust ka minu suunas ei tulnud, ma jäin ise viisakaks ja tegin näo nagu ma ei saaks midagi aru. Ma pean märkima, et see ei olnud mul päris esimene kord, kui ma nii proovisin, kogu meie suhte vältel on seda aeg-ajalt ette tulnud, aga selleks korraks olin ma hulga välist mina juba maha jätnud ja palju lihtsam oli tunda sügavat rahu sealjuures.
Ma teen teisiti kui tavaliselt – ma ei põgene
Järgmisel päeval tabas mind jälle tugev peavalu ja ma läksin pikali ning hakkasin keskenduma oma puhtale olemusele, mis oluliselt vähendas peavalu. Mõtlesin, et tõusen nüüd ikka üles, päev läheb niimoodi raisku ja mis see mees mõtleb (vaatamata sellele, et ma arvasin olevat suure osa oma süütundest sellega seoses lahti lasknud, oli mul seda ikka veel). Arutlesin endamisi – mis oleks õige valik? Jõudsin järeldusele, et kui mingis valdkonnas on probleem, siis tuleb proovida käituda teisiti kui tavaliselt – ma jään voodisse, mis siis, et süütunne on, ja ei tõuse siit enne, kui mu kõrval magavad kaks last üles ärkavad. Süütunne minu sees hakkas kasvama ja ma lubasin sellel täielikult endale peale tulla. Kogu minu keha haaras õudne tunne ja ma keskendusin siis oma puhtale olemusele.
Mõne aja pärast see tunne kadus. Edasi tekkis mul vajadus ennast kohendada: riided olid siit ja sealt halvasti, kuskilt hakkas sügelema, aga ma otsustasin – ma ei tee mitte midagi, vaid keskendun ainult oma puhtale olemusele. Mul on selline häire, et ma pean tihti kontrollima, kas näiteks külmkapi uks sai kinni, pliit välja, tekk ei tohi üle ääre olla, pean kella vaatama jne (pärast igapäevast peaingel Miikaeli kaitse kutsumist mul sellega erilist probleemi pole olnud). Ma ei hakka üksikasjalikult kirjeldama, mida ma läbi elasin. Üldisel oli nii, et õudushood vaheldusid puhkepausidega. Ma olin nagu vaakumis ja see oli kohutav. Kui see on põrgu, siis mina küll sinna ei tahaks sattuda – miks need lapsed juba ei ärka ja mind sellest ei päästa? Olin ju lubanud kogu nende uneaja siin olla.
Tahtsin minema joosta, aga tuletasin endale meelde, et olen kolm sünnitust läbi elanud ja mul ei olnud siis võimalik kuhugi põgeneda, jõudu andis vaid teadmine, et see on uue elu jaoks vajalik. Ka nüüd sundisin ennast kohale jääma, sest see oleks ju mingis mõttes nagu minu uuesti sündimine. Lõpuks lasin lahti ka sellest, et oma kannatusest midagi väga suurt ja võimast ootaksin, isegi mitte peavalu möödumist. Lõpuks lapsed siis ärkasidki, minul oli aga kannatusi peaaegu kolme tunni jagu olnud.
Ausalt, minu peavalu ei läinud üle ilma tabletita. Kuid pärast seda kogemust ma tegutsesin nagu aegluubis. Mitte miski ei saanud minu rahu häirida, kui ma just „põrgust“ olin tulnud, kus mul tuli silmitsi seista palju hullemate emotsioonidega. Ma sain tunde kätte, et minuga ei juhtu tegelikult mitte midagi, ma jään ellu, kui ma luban oma emotsioonidel endale täielikult peale tulla ja tunnetan neid.
Hilja õhtul, kui peavalu oli juba läinud, hakkas minu tavapärane olek taastuma. Lapsed veiderdasid ja ei soovinud magama minna. Tahtsin neid ruttu magama suruda, et siis rahulikult omaette olla. Nüri valu tekkis taas minu migreeni punkti – stopp! Kas jälle vana muster?! Otsustasin hoopis nautida nende magama panemist, nagu see olekski minu vaba aeg.
Julge sõdalane
Pärast seda kogemust hakkasin mõistma, miks mul on tihti raske tunne peal, sest ma kulutan liiga palju energiat, üritades pidevalt vältida kohtumist oma emotsioonidega. Võtame näitena suhtlemise lastega. Kui laps tuleb minu juurde ettepanekuga teha midagi koos, siis minu keeldumine tähendab, et ma ei taha kohtuda esile kerkiva emotsiooniga, nimega ei viitsi. Kui laps teeb midagi mulle ebasobivat, siis keelan teda, vältimaks kohtumist emotsiooniga – ei viitsi tegeleda selle tegevuse tagajärgedega.
Kui laps soovib midagi, mis minu meelest ei oleks õige, kuid luban ikka, siis ei taha ma vastamisi seista oma emotsiooniga – ei taha karjumist või vingumist taluda. Kui laps veiderdab ja ei kuula mind – mis mul nüüd kõik sellepärast tegemata jääb… Ma hakkasin tähelepanelikumalt vaatlema oma käitumist lastega. Minus oli jõudu olla nagu julge sõdalane, kohtudes oma negatiivse emotsiooniga – tule mulle peale, ma ei karda sind. See võimaldas olla rohkem kohal meie tegemistes.
Iga kord, kui situatsioon pööras selliseks, kus ma tavaliselt oleks tahtnud seda summutada või kiirelt ära lahendada (kulutades liigset energiat välise sündmuse muutmiseks), lasin ma julgelt oma emotsioonil üles kerkida. Samal ajal mõeldes, et nüüd, kui ma seda teadlikult kogen (keskendudes oma puhtale minale), aktsepteerin ma ennast koos sellega ja tal on võimalik oma teed minna.
Mehele „teise põse ette pööramise“ proovimine jäi mulle uueks käitumismustriks, kuigi alguses mul nii suuri ootusi enda suhtes ei olnudki. Aeg-ajalt ma ei tunneta, milline käitumisviis teatud olukorras parim oleks ja kuidas see kõigutamatu rahu ilma egota välja näeb – kas ma kasutan vana mustrit või muutun liiga äärmuslikuks teistpidi ning olen segaduses.
Minu põhilised pidepunktid on, esiteks: märkan oma emotsiooni, mis minus esile kerkib, kuhu on võimalik konksu taha ajada; teiseks: ma ei pea kaitsma oma välist mina, aga see ei tähenda, et ma ei võiks rahulikult oma mõttekäike seletada; kolmandaks: ma ei pea muretsema, kas teine inimene ikka oma õppetunni kätte saab; neljandaks: ma ei pea loobuma oma vajadustest, et näha ka teiste vajadusi.
Tõeline rahulikkus ei ole enda rahulikuks sundimine. Egol tuleb lubada ennast näidata, ta omaks võtta, näha läbi tema illusioonist, alles siis saab tõeline rahu tulla. Puhast mina pori ei määri, mustaks võib saada vaid väline mina.
Allikas. https://www.visioonid.ee
