Tihti seisame silmitsi mõistatusega, mis näib vastuolus kõige loogilisemate tundmustega: miks me lükkame eemale just neid inimesi, keda kõige rohkem armastame? See paradoks on keeruline ja mitmetahuline, peegeldades sügavamaid kihte meie emotsionaalsetes suhetes.
Võib-olla on see kaitsemehhanism – teadmatu katse kaitsta end haavatavuse eest, mis kaasneb tugeva emotsionaalse sidemega. Või võib-olla on see alateadlik katse testida teise inimese pühendumust ja armastust. Mõnikord võib see olla ka pelgus või ebakindlus, hirm, et me ei ole piisavad või et me ei väärigi seda armastust, mida meile pakutakse.
Ironiline on see, et selline eemale lükkamine võib tekitada just vastupidise efekti. Selle asemel, et kaitsta oma suhteid või tugevdada sidemeid, võime me hoopis tekitada kaugust ja arusaamatusi. Oluline on mõista, et tõeline armastus nõuab haavatavust, usaldust ja avatust. See nõuab julgust seista silmitsi oma hirmude ja ebakindlustega, rääkida oma tunnetest ja vajadustest.
Kui mõistame, miks me mõnikord lükkame eemale neid, keda armastame, saame me töötada nende emotsionaalsete barjääride ületamise nimel. See nõuab eneseanalüüsi, ausust ja mõnikord ka professionaalset abi. Armastuse sügavam mõistmine ja oma käitumismustrite teadvustamine võib aidata luua tervislikumaid ja rahuldust pakkuvamaid suhteid.
See mõtisklus on kutse vaadata sügavamale enda sisse ja oma suhetesse, et mõista armastuse keerukaid, kuid kaunilt inimlikke tahke.
