Viimasel ajal on Eestis jälgitav huvitav poliitiline nähtus, kus EKRE, erakond, mis on tuntud oma sõnakuse, kuid mitte alati tegude poolest, on asunud aktiivselt kasutama õpetajate streiki oma poliitilise agenda edendamiseks. Nii riigikogus kui ka meedias on nad hakanud väljendama valjuhäälset toetust streigile, kuigi nende senine tegevus on olnud pigem tagasihoidlik.
See on olukord, kus EKRE hääl kõlab pigem kui kaja kõrbes – suur müra, kuid vähe sisu. On oluline meenutada, et kui EKRE oli valitsuses, ei võetud konkreetseid samme õpetajate palgatõusu või töötingimuste parandamise arutamiseks. Nüüd, opositsioonis olles, paistab, et nad on leidnud uue võimaluse enda positsioneerimiseks, kasutades õpetajate streiki kui platvormi oma sõnumi levitamiseks.
See käitumine paljastab huvitava dünaamika poliitilistes strateegiates, kus erakond püüab end näidata kui haridustöötajate eestkõnelejat, samal ajal kui nende varasemad teod (või nende puudumine) räägivad teist keelt. Paljud EKRE valijad, kes usaldavad partei sõnu, võivad leida end pettununa, kui lubadused ja retoorika ei muutu tegelikeks muutusteks.
