Home » „Läksin ise lastekodu ukse taha ja palusin ennast vastu võtta.“ Kaisa päevast, kui ta otsustas ema ja kasuisa juurest põgeneda

„Läksin ise lastekodu ukse taha ja palusin ennast vastu võtta.“ Kaisa päevast, kui ta otsustas ema ja kasuisa juurest põgeneda

„Ma pakkisin oma roosa kohvri – riided, mängu- ja kooliasjad – ning guugeldasin, kus asub Tallinnas lastekodu. Läksin ise lastekodu ukse taha ja palusin ennast vastu võtta,“ kirjeldab Kaisa päeva, kui ta otsustas ema ja kasuisa juurest põgeneda.

Kaisa oli aastane, kui ta vanemad lahku läksid. „Isa läks teise naise juurde,“ on Kaisa napisõnaline. Sealt edasi elas pere ainus laps koos ema ja vanaemaga suvepealinna lähedal maal, kuni ema leidis uue elukaaslase ja kolis koos 10aastase tütrega mehe juurde Tallinna äärelinna. Algul tundus, et uus elu sujub…

Tasakaaluka, täiskasvanuliku olemisega Kaisa kirjeldab oma lugu justkui piltidena. Halvasti käituv kassipoeg. Keelatud külmkapp. Roosa kohver. Lastekodu. Kasuema.

Järsku hakkas kõik kiiresti allamäge minema,“ meenutab praeguseks 19aastane Kaisa. „Ema mees Mart, kes algul justkui aktsepteeris mind, muutus aja jooksul vaimselt vägivaldseks. Näiteks ei lubanud ta mul sõpru külla kutsuda ega külmkapist süüa võtta. Süüa sain ainult siis, kui ema süüa tegi, aga ema polnud päeval kodus. Ise ma pärast kooli võileiba teha ei tohtinud.“

Ainus lähedane täiskasvanu Kaisa elus oli ema. „Aga mu ema ei julgenud minu eest välja astuda, sest tema kannatas samuti Mardi vaimse vägivalla all,“ püüab Kaisa ema käitumist mõista.

Kont, luukere, skelett

Kui palun Kaisal meenutada midagi oma varasest lapsepõlvest ema ja vanaemaga, tuleb talle meelde lugu, kuidas ema tõi tüdruku palumise peale koju kassipoja. Kassipoeg ei osanud käituda, tiris seintelt tapeeti maha ja oli metsik. „Kass sai nädal aega meie juures elada, siis käskis vanaema ta tagasi viia,“ meenutab tüdruk.

Vanaema suri, kui Kaisa oli seitsmene. Kaisa tädi elas teisel pool maakera ja ta isal oli uus pere, uued lapsed ja naine, kes tüdrukust ei hoolinud. Isa naine pahandas temaga halbade hinnete, vähese trennis käimise ja laiskuse pärast. „Mu bioloogiline isa oskas mind ainult materiaalselt toetada,“ nendib Kaisa.

Lisaks kodusele terrorile hakati Kaisat ka koolis kiusama. „Olin hästi kõhn ja teised lapsed narrisid mind mu välimuse pärast. Kont, luukere, skelett! Aga ma ei saanud sinna midagi parata, et selline välja nägin,“ jagab Kaisa valusaid mälestusi.

„Mitte keegi ei kaitsnud mind ja ma läksin aina rohkem katki. Jooksin tihti kodust ära, olin sõbranna juures. Mul oli puberteet, olin mässumeelne. Ükskord, kui olin koju tulemisega hiljaks jäänud, keeras ema mees kõik uksed lukku. Koputasin ja lasin kella, aga ta ei lasknud sisse. Seisin õues pimedas, lõpuks tuli ka ema koju, aga temagi ei saanud sisse,“ meenutab Kaisa õhtut, kui nad emaga mõlemad kodu ukse taha jäid ja pidid endale Tallinnas öömaja leidma.

„Kui emal sündis selle mehega esimene laps, ei tohtinud ma beebi kohta vend öelda, vaid pidin ütlema poolvend, sest Mart nõudis nii. Mu vendi, keda sündis kaks, kohtles Mart hästi, sest nemad olid tema liha ja veri. Mu ema üritas keset kõike seda tugev olla, aga lõpuks sattus ikkagi haiglasse,“ jagab Kaisa.

Põgenemine lastekodusse

„Ükskord juhtus nii, et ma jätsin hambaarsti juurde minemata. Pidin minema, aga ei läinud. Kui Mart sellest kuulis, sai ta pahaseks ja ütles mulle telefonis, et kui ta õhtul koju tuleb, ei taha ta mind seal enam näha. Et olgu ma selleks ajaks kodust läinud,“ meenutab Kaisa. „Ja ma läksingi ära. Algul jooksin naabrite juurde, aga nemad tahtsid kohe hakata mu emale ja Mardile helistama – just seda ma ei tahtnud,“ meenutab Kaisa. Tol päeval, kui ta oli vaid 12aastane, jooksis ta lõplikult kodust ära.

„Ma pakkisin oma roosa kohvri – riided, mängu- ja kooliasjad – ning guugeldasin, kus asub Tallinnas lastekodu. Läksin ise lastekodu ukse taha ja palusin ennast vastu võtta,“ kirjeldab Kaisa päeva, kui ta elu muutus. Tallinna lastekodusse ta küll jääda ei saanud, aga tema juttu võeti tõsiselt ja tüdruk viidi turvakodusse. „Mäletan, et ütlesin turvakodus juristile, et ma ei taha minna tagasi oma ema ja tema mehe juurde.“

Kohtus ütlesid tema ema ja isa Kaisast igaveseks lahti: „Kui tuli kohtuistung, siis mõlemad minu bioloogilised vanemad loobusid oma vanemlikest õigustest minu suhtes,“ meenutab Kaisa kurba päeva aastast 2016. Vanemate otsust ta mõista ei suutnud.

Turvakodust kolis Kaisa viieks aastaks Harjumaa asenduskodusse* (varem kandis nimetust lastekodu – toim), kus ta hakkas elama koos seitsme lapsega, kelle eest hoolitses viis kasvatajat.

Oli märtsi lõpp ja ta oli kohe 13aastaseks saamas. Kaisa esimesel sünnipäeval asenduskodus tuli teda õnnitlema ainult isa. Ema ei tulnud.

„Ma ei tahtnudki ema näha, olin vihane ega saanud aru, miks ta minust loobus,“ räägib Kaisa ja tunnistab, et rohkem isa teda vaatama ei tulnudki. Ka ema käis harva, viie aasta jooksul kolm korda. „Nad ei tahtnud tulla, sest neil oli häbi,“ arvab Kaisa nüüd.

„Lastekodus on igasuguseid inimesi, on toredaid ja mitte kõige toredamaid. Mina sattusin seltskonda, kus olid mitte eriti toredad lapsed,“ meenutab Kaisa. „Mind hakati kohe kiusama, üks poiss tuli mulle isegi füüsiliselt kallale. Lukustasin end vetsu ja tahtsin endalt elu võtta, aga õnneks ma ikkagi ei teinud seda,“ jagab Kaisa valusaid mälestusi.

Ainult üks kasvataja püüdis Kaisa sõnul teda teiste laste eest kaitsta, soovitades mitte välja teha ja rohkem oma toas püsida. „Ma soovin, et ta oleks rohkem mu eest seisnud, kiusajatele vastu hakanud,“ pihib Kaisa.

Kiusamist pidi Kaisa taluma paar aastat. Selle aja jooksul kasvasid kiusajad suureks ja lahkusid asenduskodust. Kaisa harjus uue eluga, mis läks tasapisi paremaks. Lõppude lõpuks ei keelanud keegi tal enam kapist süüa võtta ja seegi tundus suur asi.

Lastekodus läks mu elu alates 15. eluaastast normaalsemaks. Mul oli seal oma tuba, kuhu kolis lõpuks ka üks teine tüdruk. Saime isegi sõbrannadeks, aga ta lõikus ennast tihti ja tahtis endalt elu võtta. Kui ta minu tagant varastama hakkas, siis meie sõprus hävines. Lõpuks hakkasin ma teda kartma, sest ta tuli mulle kallale ja karjus, kui tal paanikahood olid,“ meenutab Kaisa.

Kaisal oli ka teisi sõbrannasid, kellest ühega suhtleb tänini. „Ainult tema ongi jäänud. Oleme sarnased, kuigi meie lood on erinevad. Meid ühendas ka see, et me kumbki ei joonud, suitsetanud ega kasutanud narkootikume, erinevalt paljudest teistest.“

Kui Kaisa oli 16 saanud, leidis ta ema endas jõudu poegadega Mardi juurest naiste varjupaika põgeneda. Pärast seda Kaisa suhted emaga paranesid.

„Kui ma tema käest lõpuks küsisin, miks ta minust loobus, siis ta vastas, et tahtis mind päästa,“ jutustab Kaisa ja lisab: „Ma ei ole enam ema peale pahane. Ma mõistan teda.“ Ka isa ja isapoolse vanaemaga on tüdruku suhted nüüd head, ta käib neil külas ja nad suhtlevad tihedamalt.

Kohtumine kasuemaga

Sama aasta suvel tutvus Kaisa oma tulevase kasuemaga. „Oli jaanipäev ja mitu lastekodus kasvavat last otsustasid minna ühe kirikliku koguduse jaanitulele, mis toimus lastekodu lähedal. Läksin kaasa ja tutvusin seal ühe naisega, Kairiga*, kes kutsus mind kiriku noortelaagrisse ja pärast seda juba oma perega laulupeole kaasa ning lõpuks nende koju nädalat veetma. Nädalast sai kuu ja lõpuks olin terve suve Kairi perega,“ meenutab Kaisa.

„Tänavu aprillis saab kaks aastat sellest, kui päriselt Kairi koju kolisin. Tal on ka mees, kaks minust nooremat poega ning väike koer. Nad küsisid, kas ma tahan, et neist saab minu hoolduspere**, ja ma vastasin „Jaa!“,“ rõõmustab Kaisa, kellest sai tänu uuele perele kristlane.

„Kasvatajad lastekodus ei tahtnud alguses uskuda, et mind perre võetakse, ja ütlesid, et ma olen selleks juba liiga vana, aga mina ikka uskusin seda, et saan varsti perre. Ja kui see aeg ükskord käes oli, siis olid kasvatajad üllatunud ega tahtnud, et ma ära läheks. Üks poiss lastekodus aga ütles, et mul kohutavalt vedas, et sain perre,“ meenutab Kaisa.

Praegu õpib Kaisa Tallinnas gümnaasiumis ja töötab koolist vabal ajal kohvikus. Ta tunnistab, et on oma eluga uues peres igati rahul. Tulevikus plaanib Kaisa ämmaemandaks õppida.

Kui Kaisa oleks võlur, teeks ta nii, et Eestis oleks asenduskodudes vähem lapsi ja rohkem peresid, kes võtaksid vanemliku hooleta lapsi enda juurde, oma koju.

Autor: Silja Oja, sotsiaalkindlustusamet

Foto: Shutterstock

Lugu ilmus maikuus 2023 ajakirjas Eesti Naine

* Asenduskodu – endine nimetus lastekodu – lapse elukoht, kus tema eest hoolitsevad vahetustega tööl käivad kasvatajad.

** Hoolduspere kasvatab oma kodus teistest vanematest sündinud last, hoolitsedes lapse eest kuni ta täiskasvanuks saamiseni või ajutiselt, kuni lapse sünnipere suudab taas lapse eest hoolt kanda. Lapse seaduslik esindaja ehk eestkostja on sellisel juhul kohalik omavalitsus. Pere ja omavalitsus sõlmivad lepingu, mille alusel pere last kasvatab ja kuidas omavalitsus teda toetab. Hoolduspere vanem on lapsele nagu ema või isa, kes samal ajal toetab lapse huvist ja vajadusest lähtuvalt tema sidet bioloogilise pere ja teiste lähedastega.

Lapsed ootavad oma kodu

Nn võilillelapsed tulevad raskest olukorrast läbi, nemad pressivad ennast kas või läbi asfaldi. Siin on määrav see, kas sind on lapsena nähtud inimesena, kas sinuga on arvestatud.

Praegu kasvab Eestis ligi 800 last pere- ja asenduskodudes (lastekodudes). Kõik need lapsed pole valmis perre minema. Paljud neist aga unistavad hoolivast ja armastavast perest, „päris vanematest“, nagu nad ise ütlevad.

Kui kasuvanemluse teema sind puudutab, uuri lisa saidilt hoolduspere.ee ning võta julgelt ühendust: asendushooldus@sotsiaalkindlustusamet.ee.

Õigeaegne märkamine võib päästa lapse elu

Oluline on märgata lapsi enda ümber ning aidata neid, kes tuge ja abi vajavad. Tea, et parem on söakalt reageerida kui mitte välja teha, sest õigeaegne märkamine võib päästa kellegi elu. Kui näed tänaval, poes, lasteaias, koolis või mujal last, kes tundub vajavat abi, siis helista lasteabi telefonil 116 111.

Selaa ylöspäin