“Minu isa ei soovinud mind, ma tean, et olin tema jaoks õnnetus. Ema tahtis mind. Ma ei saanud kunagi isaga korralikult tuttavaks, aga ta ei üritanudki kunagi olla minu isaks.
Minu ema isa – vanaisa, ütles emale pärast mu väikevenna sündi, et „näe, saad ka millekski“. Laps oli neljas, kolm eelnevat olid tüdrukud. Vanaisa sõimas ka ema minu kuuldes; ma ei olnud temaga kunagi lähedane.
Mu vanem vend – mitte minu lihast ja verest, aga inimene, kes elas minuga samal katuse all, kuritarvitas mind ja mu õde. Mina olen sellest toibunud, aga mu kallis õde ei ole.
Ammetikoolis on enamik mu sõpradest poisse. Naistega ma ei saa hästi läbi. Poistega olles saan olla mina ise ja kõik pole pinnapealne. Armastan oma meessoost sõpru ja naudin nende seltskonda – midagi seksuaalset ei juhtunud isegi siis, kui magasime samas voodis või käisime koos saunas. Poiss-sõpru tuleb ja läheb. Sõbrad jäävad. Lõpetan meestekeskse eriala ja loomulikult satun tööle meestekeskses valdkonnas.
Leian partneri, kellega tahan koos olla, ka mu bioloogiline kell tiksub. Mu partner õõnestab suhteid mu sõpradega. Kõik läheb untsu. Jään rasedaks, kuid suhe ei toimi. Rasedus ei sobi mu kehaga, põen Hyperemeesiat. Partneri arvates pole mõtet mind toita, kuna oksendan nii palju. Enne rasedust lubasin, et seksime hoolimata rasedusest – aga seda ei juhtunud, pelgalt mõte mehe suguelundist tekitas iiveldust. Rasedus oli minu jaoks ellujäämine päevast päeva. Partner sundis mind paar korda raseduse ajal seksuaalseteks tegudeks. Ei mingit kaastunnet ega mõistmist temalt.
Partneriga suhted halvenevad. Kui ta on ära, panen muusika mängima, jaksan koristada ja pesu pesta, naerda lapsega, lollitada. Kui partner tuleb uksest sisse, muutub mu tuju mustaks ja ma vajun voodi põhja. Ma ei taha temaga rääkida. Kõik, mis tema suust tuleb, on solvangud. Ma ei oska koristada ega süüa teha, nimekiri on lõputu. Paariteraapia! See on lahendus! Ei, see polnud. Sealgi sain ainult sõimata. Terapeut vaatab mind kaastundlikult, kuigi vist ei peaks.
