Ma usun, et elu on lihtne. Sellest, mida me mõtleme, saabki tegelikkus.
Ma usun, et me ise loome elu olukordi ja me ise ka loobume oma väest, hakates süüdistama kõiki ja kõike oma ebaõnnestumistes.
Kumb lause iseloomustab Sinu eluvaadet? Maailm on üks imeline paik” või hoopis laulusalmi algus Tjorvenilt:” Maailm on üks hädaorg…” Või laused: “Mehed ei nuta”, “Naised nii ei tee.” Needsamad ja paljud-paljud teised eluvaated loovad vägagi erinevaid elukogemusi ja nendest lausetest saabki alguse meie igaühe tegelikkus.
Lapsena õpime elu tundma läbi selle, mida ütlevad ja teevad täiskasvanud meie ümber. Kui sind ümbritsesid süüdistavad ja vihased inimesed, siis võisid õppida enda kohta: “Ma olen süüdi”, “Ma ei tee kunagi midagi õieti”. Või kui elasid koos inimestega, kes olid pidevalt hirmul, siis võis sinust saada arglik ja umbusklik inimene. Või kuidas suhtusid su vanemad rahasse. Kas alati oli raha vähe? Siis täna ei pruugi ükskõik kui suur summa su pangakontol Sind õnnelikuks teha.
Ja siis täiskasvanutena hakkame me taaslooma oma lapsepõlve kodust keskkonda. Eelkõige suhetes, kus hakkame looma suhteid nagu meil oli vanematega. Mõtle, kas sulle on keegi, kellega sa suhtled, meelde tuletanud sinu vanemaid. Ja siis me kohtleme ennast ja oma kaaslast samamoodi nagu meie vanemad meiega käitusid. Kritiseerime ennast, partnerit ja lapsi oma vanemate häälega, öeldes: “Sina oled süüdi”, “Kuidas sa ei suuda kunagi midagi õieti teha?” Kui meid aga lapsepõlves julgustati ja armastati, siis armastame ja julgustame end samuti. Aga kui sageli sa tegelikult end tunnustad tõeliselt ja südamest? Võibolla mitte kunagi ei ütle sa endale siiralt: “Sa oled suurepärane”, sest alati saab ju midagi paremini teha.
