Erinevatel aegadel elame erinevat elu. Ilus aeg võib ootamatult asenduda allakäiguga, ja madalseis võib kiiresti läbimurdeks kujuneda? On see kõik juhuslik või on sellistel sündmustel mingi tähendus?
Kas sa märkad mõnikord oma elus mustreid? Oled sa tähele pannud, kuidas sinu elus mingisugused asjad korduvad – sul justkui õnnestub ühest sinu jaoks ebamugavast olukorrast pääseda, kui juba järgmises situatsioonis koged sarnaseid tundeid ja vastumeelsus? On see juhuslik?
Mida sügavamalt oma elu vaadata, seda enam mustreid võime seal märgata. Mõni nimetab neid õppetundideks, mõni väljakutseteks, mõni saatuseks. Kuna selliseid sünkroonsusi analüüsides on võimalik leida sarnaseid jooni, meeldib mulle isiklikult nimetada neid mustriteks. Ehk isegi karmamustriteks.
Me ei saa põgeneda elu enda eest
Mõnikord tundub, et elu on nagu vari – kui palju me ka ei pingutaks, elu enda eest põgeneda ei saa. See, mis tulema peab, tuleb niikuinii. Isegi, kui lühiajaliselt õnnestub elule vingerpussi mängida, ja seeläbi end rasketest aegadest säästa, võime avastada, et mustrid ilmuvad uuel kujul, uute sündmuste ja inimeste näol meie ellu ikka ning uuesti. Tundub, et need ilmuvad seni, kuni me neid ei märka ning nendele vapralt vastu ei astu.
Filosoofiast ei ole kasu. Seetõttu on hea vaadata iseenda elu. Mitte ainult pinnapealselt, mis igapäevaselt toimub, vaid elu sügavamate, ja sageli ka valusamate tahkude kontekstis. Mõnikord on elumustreid just lihtne märgata nende eluolukordade juures, mis meid kõige enam närvi ajavad (ja mida me tavaliselt vältida püüame).
Kuidas aga oleks, kui lõpetaks kasvõi üheks päevaks nende vältimise? Mis juhtuks, kui laseks kõigel sellel ebamugavusel ilmneda ja vaataks, kuhu see kõik ikkagi välja viib? Mark Twain on öelnud, et tema elus oli väga palju hirmutavaid probleeme, millest enamus aga iialgi tegelikkuseks ei saanud. Ehk on samamoodi ka meie elus.
Me püüame vältida situatsioone, inimesi ja isegi iseenda mõtteid teemadel, mis meid kuidagi riivavad või meie hoiakutega vastuolus on – me lihtsalt põgeneme nende eest ära, lootes, et elu jätab meid niimoodi rahule. Kui paljudel on aga see õnnestunud? Kui paljud on edukad oma probleemide eest põgenemisel? Kui see oleks võimalik, ei oleks maailmas probleeme ju üldse.
Märka oma karmamustreid ja teeni neid isetult
Iseenda elu viimast kümmet aastat analüüsides märkan mustreid, mida ma tegelikult märgata ei tahaks. Situatsioonid, mõtted ja tunded, mida olen kunagi teistele inimestele põhjustanud, on nüüd osa minu elust. See kas meeldib mulle või mitte, ei mõjuta seda, kas need sündmused on minu elus või mitte.
Nad on ikkagi, ja tõenäoliselt ei lahku enne, kui ma ei hakka neid sündmusi isetult teenima.
Kui me leiame mustri, on sellest läbiminek ainuke viis sellest vabaneda. Kui oleme millalgi kellelegi põhjustanud mingit tüüpi olukordi ja raskusi, leiame end tõenäoliselt üsna pea sarnases olukorras võitlemas sarnaste mõtete ja tunnetega.
Meie mure on see, et me ei märka mustreid. Sel hetkel, kui on aeg oma mustrit isetult teenida, süüdistame hoopis teisi inimesi ja elu tervikuna.
Ütleb aga ju Eesti vanasõnagi, et mida külvad, seda lõikad. Me ei usu vanasõnadesse, aga võiksime. See aitaks paljudesse eluväljakutsetesse rahulikuma südamega suhtuda, sest olukorda sügavamalt vaadates võime märgata, et oleme sellises olukorras juba varem olnud.
Selle erinevusega vaid, et eelmisel korral olime olukorra põhjustajad, nüüd aga läbielajad. Seega on kõik ju korras.
Allikas. https://www.sisekosmos.ee
