Sotsiaalministeeriumis on kavas luua uimasti puhtuse lausalise testimise süsteem – kui näiteks ööklubis amfetamiini ostad, peaks saama selle kvaliteeti kohapeal uurida. Narkopolitseis suhtutakse sellesse aga sügava skepsisega. “Ainete puhtuse testimine enne tarvitamist ei ole võluvits ja tekitab pigem võltskindlust,” ütleb tuntud politseinik Rait Pikaro.
Novembri lõpus suri amfetamiini derivaadi MDMA, mis on noorte seas tuntud ka kui Molly, tarvitamise tõttu kaks noort. Üks 18- ja teine 20-aastane. Ilmselt oli ainesse segatud midagi mürgist.
Tänaseks on politsei hoiatused mõjunud, sest rohkem ohvreid pole järgnenud. Kuid aastas kaotavad mürgise või liiga suure toimeaine kogusega uimaaine tõttu, mis tarvitaja kohe tapab, elu kümned inimesed.
Eriti ohtlikud on “disainerdroogid”
Täpsemat numbrit on keeruline välja tuua. Tervise arengu instituudi statistikas käsitletakse taolisi mürgitushukkumisi üheskoos üledoosisurmadega lahtris “narkoainete kasutamisest otseselt tingitud surmad”.
Samamoodi võib narkopruukija oma otsa leida ka uimasti kombinatsiooni tõttu alkoholi, mõne ravimiga vmt. Üledoosi- ja igasuguseid mürgistussurmasid juhtus eelmisel aastal üldse kokku 31. Tõsi, see number on üha vähenenud, sest veel 6-7 aastat tagasi oli taolisi hukkunuid sadakond aastas.
Uimastikahjude vähendamise programmis tegutseva Margus Lõvi jutust selgub, et üledoosi ja otsese mürgistuse piir ongi üsna ähmane. Turul on levinud amfetamiinid, mille toimeainete koguseid on järsult suurendatud ilma, et nn klientidele seda keegi ütleks. Teisisõnu, kui varem olid narkoained pigem kindlapiirilise koostisega, siis mida aeg edasi, seda ettearvamatumaks on need muutunud.
Kui mõni tahab ägedat pidu ja võtab ühe doosi asemel kaks, siis see võibki surmav olla, ehkki varsema kogemuse põhjal tekitasid kaks tabletti lihtsalt sügavama joobe
“Kui on tegemist niinimetatud disainerdroogiga, siis need on üsna toksilised,” sõnab Lõvi. Vahel eeldab tootja, et piisab, kui märkida tablettidele poolituskoht ja nn klient peab ise aru saama, et tegu on kange ainega. “Kui mõni tahab ägedat pidu ja võtab ühe doosi asemel kaks, siis see võibki surmav olla, ehkki varsema kogemuse põhjal tekitasid kaks tabletti lihtsalt sügavama joobe,” sõnab Lõvi.
Kogenud politseinik, Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse juht Raitr Pikaro märgib samuti, et narkoainete koostis on ääretult ettearvamatu.
“Igakordne uimastitarvitamine ei pruugi kaasa tuua nii traagilist tagajärge nagu kohene surm, kuid see on võimalus, mida ei saa mitte kunagi välistada,” ütleb ta.
“Erinevalt legaalsetest kaupadest, mille tootmisele on kindlad standardid, on kõik mustal turul ringlevad uimastid teadmata päritolu ja nende “kvaliteeti” ei kontrolli ükski pädev asutus. Narkootikumide levitamise ahelad on pikad. Selle lülid solgivad aineid suvaliste lisanditega, et suurendada näiliselt aine kogust ja teenida seeläbi suuremat kuritegelikku tulu. Näiteks segatakse aineid kokku rotimürgi, pesupulbri või muu kodukeemiaga.”
Mitmed riigid, näiteks Saksamaa, Holland jt on läinud seda teed, et võimaldada näiteks ööklubides narkoainete testimist. Seda loetakse kahjude vähendamise meetmeks. Igaüks, kes on näiteks ööklubis ostnud amfetamiinitableti, peab saama selle puhtuses ja “kvaliteedis” veenduda.
Vaja muuta seadusandlust
Pidudel, näiteks festivalidel või reividel Šveitsis on narkootikumide puhtuse kontrollimisel juba aastaid tagasi tuvastatud, et Tallinnaski juhtunud MDMA solkimine pole kaugeltki harukordne. 30% MDMA tablettidest on olnud liiga kanged. Need on tihtipeale sisaldanud näiteks ketamiini ja metamfetamiini. Selliste segude tarvitamine võib olla eriti ohtlik ja ettearvamatu.
Teistes Euroopa riikides on kasutusel kahte tüüpi testid. Kõige levinum ja odavam on kiirtestimine, näiteks reagentidega. Hollandis on seejuures kasutusel muuhulgas keerukamad, laboriseadmeid nõudvad testid, kus inimene ei saa kohe vastust, vaid peab tulemuse nimel ootama.
Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõuniku Anna-Liisa Uisu sõnul on hakatud meilgi samasugust süsteemi välja töötama, et ostetud narkoaine puhtust saaks lõbustuskohtades jm testida. Tema kinnitusel ei ajendanud seda suunda võtma mitte hiljutised kahe noore inimese huku juhtumid mürgise MDMA tõttu, vaid kurss on seatud juba mõnda aega tagasi.
Mingil määral on vaja testimise korraldamiseks seadusi muuta. Täna ju on igasuguse narkootilise aine omamine väikeses koguses väärteo korras, suuremas koguses kriminaalkorras karistatav.
“See on lähiaastate küsimus, aga arutelud käivad ja mõtted selles suunas liiguvad,” ütleb Uisk. “Mingil määral on vaja testimise korraldamiseks seadusi muuta. Täna ju on igasuguse narkootilise aine omamine väikeses koguses väärteo korras, suuremas koguses kriminaalkorras karistatav. Näiteks kui praegu tahetaks narkootilist ainet testida, siis sellel, kellele see uurimiseks antakse, tuleks teada anda väär- või kuriteost. Need on aspektid, mis vajavad läbimõtlemist, et kuidas seda korraldada ning vaadata ka teiste riikide praktikaid.
Uisk märgib, et kaks hiljutist surmajuhtumit annavad nendele aruteludele kaalu või hoogu juurde. Praegu on muuhulgas lahtine, kuidas peaks testimist rahastama – kas riigi toel või oleks see iga tarvitaja n-ö eralõbu.
“Eestis on meil väga hästi korraldatud kahjude vähendamise teenused,” toob Uisk näiteks kasvõi süstlavahetuse ja kasutatud süstalde kokku korjamise. “Samas on meil endiselt probleeme üledoosidega ja muude narkosurmadega, ning narkootikumide tarvitamise eelne testimine on üks teenus, mida soovitab ka Euroopa uimastiseirekeskus ja uus Euroopa uimastistrateegia.”
Publik on testimise eest tänulik
Kuigi sotsiaalministeeriumis pannakse esimest visiooni alles kokku, on Eestis uimastite puhtuse testimise võimalusi katsetanud Mart Kalvet ja Margus Lõvi, kes mõlemad tegelevad sõltlusest vabanejate toetamisega ja uimastikahjude vähendamisega. Testimise projekt algas sõltlasi abistavast ühingust LUNEST.
Mart Kalvet räägib, et sõltlaste suhtumist narkosse ja seda, kui puhtad on narkoained, on juba mõned aastad kaardistatud. Infot on jagatud sõltlusest loobumise tugiisikute programmi SÜTIK osalistele, et mürgiste või liiga suure toimeainekogusega narko eest hoiatada.
Mullu suvel käisime paaril suuremal üritusel katsetamas, kuidas publik sellesse suhtub. Reaktsioonid olid väga positiivsed. Tuvastasime muuhulgas LSD pähe müüdud ainet, mis polnud LSD, vaid midagi palju ohtlikumat
“Töö käib, aga riiklikku süsteemi või raamistikku selle ümber praegu ei ole,” tõdeb Kalvet. “Mullu suvel käisime paaril suuremal üritusel katsetamas, kuidas publik sellesse suhtub. Reaktsioonid olid väga positiivsed. Tuvastasime muuhulgas LSD pähe müüdud ainet, mis polnud LSD, vaid midagi palju ohtlikumat.”
Kalvet lisab, et kasutati reagentidega teste, mille tuvastusvõimalus on siiski suhteliselt piiratud. Leidub tõlgendusruumi ja eksimisvõimalusi. “Kui samasugust analüüsi oleks võimalik teha täpsemate seadmetega, tuvastada kandeaineid ja kõrvalaineid, siis saaks inimestele palju täpsemaid hoiatusi ja soovitusi jagada.”
Politseinik: võltskindlus pole hea
Tavaliselt toimitakse nõnda, et kusagil üritusel on vaiksemas nurgas lauake, kus jagatakse sõltluse ohtudest ja loobumise võimalustest teavitavaid trükiseid ja samas on siis ka võimalik testida. “Oleme juures, juhendame, kuidas testiga ümber käia,” kirjeldab Kalvet. “Kui see oleks riiklikult reguleeritud, siis me ei peaks kliente sundima seda ise tegema, aga praegu, kui me narkoaine juba enda kätte võtame, siis see läheb seaduse mõttes käitlemise alla kirja, nii et parem karta kui kahetseda.”
Kalvet lisab, et muidugi on praegu igaühel võimalik saata narkoaine testimiseks oma raha eest kohtuekspertiisi büroole. Paraku tuleb büroo töötajatel vastavalt seadusele – kui tegemist on tõepoolest uimastiga – anda sellest politseile teada ning uudishimulikku uimastipruukijat ootavad lisaks testi tulemusele ka piltlikult öeldes käerauad.
Kalveti sõnul on tema läbikäimisest politseiametnikega jäänud mulje, et ka seal valitseb sellesse kui kahjude vähendamise võimalusse pooldav suhtumine.
Kogenud politseiohvitser Rait Pikaro, kes juhatab Põhja prefektuuris narko- ja organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust, seda optimismi siiski ei jaga.
Suurel enamusel juhtudest ei tea diiler, millise koostisega ainet ta tegelikult müüb ja “kvaliteeti” hinnatakse inimkatsete abiga ehk hea õnne peale doseerimisega.
“Politseinikuna kriibib minu kõrva, kui räägitakse uimastite puhtusest, kvaliteedist ja looduslikust päritolust,” ei suuda ta sarkasmi varjata. “Suurel enamusel juhtudest ei tea diiler, millise koostisega ainet ta tegelikult müüb ja “kvaliteeti” hinnatakse inimkatsete abiga ehk hea õnne peale doseerimisega. Seejuures peetakse “heaks” ainet, mis tekitab võimalikut tugeva mürgistuse ehk on tervisele kõige ohtlikum. Ainete “puhtuse” testimine enne tarvitamist ei ole võluvits ja tekitab pigem võltskindlust.”
Testimiseks tuleb n-ö ohverdada mingi väike osa narkootikumist. Testides näiteks kübet poolest tabletist jääb Pikaro sõnul endiselt teadmata, mis on teise poole täpne koostis, sest uimasteid ei toodeta farmaatsiatehase täpsusega.
Seetõttu oleks Pikaro sõnul vaja teha inimeste harimise ja hoiatamise tööd.
“Näeme politseis pidevalt, kuidas huvist proovida korraks uimasteid on teadmatuse tõttu kasvanud välja tõsine sõltuvus, mis on jätnud inimese elukäigule suure jälje,” sõnab ta. “Igasugune tarvitamine on risk ja narkootikumidesse tuleb suhtuda suure ohutundega.”
Uimastitestimise juurutamine, kui see peaks sotsiaalministeeriumi eestvedamisel millalgi süsteemselt teoks saama, toob seega kaasa rohkelt vaidlusi ja arustelusid. Nii poolt- kui ka vastuargumente jagub küllaga. Testimise süsteemse korraldamise mõttega esinesid enne kohalikke valimisi sotsiaaldemokraadid. Poliitiliselt areenilt nad pooldajaid ei leidnud: idee vastu võtsid muuhulgas karmilt Jüri Ratas ja Urmas Reinsalu.
Solgivad diilerid ise
Sõltlaste nõustajad aga pigem pooldavad testimist. Endine sõltlane ja praegu sõltlusest loobumise nõustaja Jelena Antonova ühingust LUNEST toob välja veel ühe tahu testimise kasuks.
Naine räägib enda näitel, et uimastite pisivahendajaks ehk diileriks tahetakse sageli seetõttu, et pääseda ligi n-ö võimalikult puhtale uimaainele. Muidugi teavad sõltlased ka ise suurepäraselt, et väga suur osa tänavatel-klubides levivatest uimastitest on solgitud.
“Kõnelesin hiljuti politseinikega ja selgitasin, et mind ennast mõisteti kunagi narkodiilerina süüdi, aga põhiliselt otsisin ligipääsu kvaliteetsemale narkole,” seletab Jelena.
“Hulgihinnaga kaupmehelt võtta oli märksa kasulikum kui ühe doosi kaupa osta, lisaks pole diilerilt ostes ka enam sellist puhtust. Nii et jah, seaduse järgi mind mõisteti suure koguse eest süüdi kui diilerit, ja seal oli veel terve võrk, aga tegelikult võinuks mul olla hoopis testid.”
Jelena ütleb, et kuna valdavalt kasutatakse diileritena narkosõltlasi, läheb osa ainest paratamatult nendele endile, ja puudu jääv osa, mis võib olla selge mürk, segatakse juurde lihtsalt selleks, et kogust n-ö tagasi teha või raha teenida.
Nelli Kalikova narko puhtuse testimisest: ma olen kahe vahel
Tuntud narkoennetuse eest võitleja Nelli Kalikova on enda sõnul narkotestimise sisseviimise otstarbekuse osas kahe vahel. “Kas meie ühiskond on selleks küps, ei oska ma öelda,” sõnab ta.
“Võib-olla peaks olema Tallinnas üks koht, kus saaks narkoaine puhtust testida, aga kas seda laialt levitada, ma ei oska öelda, see pole vist hea,” ütleb Kalikova. “Kui seisin süstlavahetuse sisseviimise ja metadooni asendusravi eest, siis tundsin ennast kindlalt ja mu veendumus oli sügav, aga praegu ei oska öelda.”
Põhjuseks, miks testimise sisseviimisse sageli negatiivselt suhtutakse, seisneb asjaolus, et selles nähakse justnagu narkootikumide hiilivat legaliseerimist.
Kahjuennetaja: laialdane testimine hoiaks ära paljud narkosurmad
Uimastikahjude vähendamise programmis tegutseva Margus Lõvi kinnitusel aitaks narkoainete testimine tõhusalt kaasa, et üledoosidest ja mürgitustest tingitud surmasid jääks vähemaks.
“Niinimetatud konservatiivse narkopoliitika eeskõnelejad arvavad, et kui mina olen korralik, siis minu lapsed samuti uimastitega kokku ei puutu, mis ei pruugi aga sugugi nii olla,” räägib programmis SÜTIK tugiisikuna tegutsev Lõvi. “Ei ole mõtet pead liiva alla peita.”
Kui ametlikult väljenduda, siis tegeleb Lõvi uimastikahjude vähendamisega. Jagab süstlaid, nõustab. Kui huvi tuntakse, siis ka testib narkoainete puhtust või kvaliteeti. Neljapäeva õhtul seisab narkokahjude ennetusbuss Kaubamaja kähedal parklas. Margusel on oma väljakujunenud marsruut, mida mööda ta linnas sõidab ja n-ö kliente teenindab.
Bussis on Margusel miniatuurne “labor” ehk karbitäis reagente, mille abil saab uimastite puhtust testida. See käib nii, et kübemeke ainet tuleb sättida plastalusele ja sellele siis pudelikesest reagenti peale tilgutada. Seejärel tuleb jälgida, mis värvi muutub vedeliku ja aine kombinatsioon. “Piisab tegelikult üliväikesest kogusest, kui näiteks kotikese põhja on mingeid pulbrijääke jäänud,” räägib Margus, et testida võib ka pärast tarvitamist tagantjärele.
Värvitooni ja seega ka uuritava aine puhtuse määramiseks on abiks pikad, pabervoldikutele trükitud värvitoonide tabelid.
“Kui tegemist on näiteks õige extasyga (MMDA), siis toon muutub intensiivselt lillaks,” ütleb Margus. Kuna narkoainete nimekiri on pikk, siis on ka reagendipudelikesi rohkesti ja värvitabelid kirjud. Üks reagent nimega Marquis on kasutatav mitmete narkoainete määramisel: lisaks amfetamiinidele veel kasvõi DXMi, aga ka opiaatide puhul.
Tähelepanuväärne, et siin on koht uhkust tunda. Reagent nimetati Eestist pärit farmakoloogi Eduard Marquis`i nime järgi, kes kirjeldas seda oma dissertatsioonis 1896. a ning seda katsetati esimest korda Tartu ülikoolis.
Margus Lõvi räägib, et testimine on seda olulisem, et kuigi narkoainete koostis on kõikunud läbi aegade, võib kõikjal Euroopas täheldada tendentsi, et amfetamiini ja selle derivaatide tablettides on toimeainete koguseid järsult suurendatud. Põhjused on erinevad. Kangem tablett maksab rohkem, ja näiteks väiksema kogusega saab suurema peo, paraku ei pruugi klientuur sellest teada ja nõnda surraksegi üledoosi tõttu. Inglismaal on esinenud juhte, kus nn vana kooli rokkarid on tahtnud noorust meelde tuletada. Võtnud mõned tabletid ja surnud mitmekordse üledoosi tõttu, sest “nende ajal” oli tablettide koostis hoopis midagi muud.
Kuna narkoainete koostis on praegusel ajal eriti ettearvamatu, soovitab Lõvi, et surmade ärahoidmiseks tuleb testimine võimalikult kiiresti võimalikult laialdaselt sisse viia ja kättesaadavaks teha. Reagentidel põhinevat testide komplekti on võimalik ka endal e-poest osta. Kuid sellega ümberkäimine eeldab süvenemist ja reagendid ise ei säili kuigi kaua.