Rõõmsa hoiakuga 27aastase Egle (nimi muudetud) puhul ei aimagi, kui keeruline on tema elu tegelikult. Ta elab “kastis” nimega Tallinn ega julge kaugemale minna. “Ma ei ole oma elukvaliteediga üldse rahul, mul puudub vabadusetunne ja ma olen õnnetu.”
Tekst: Kaire Talviste / ilmus ajakirjas Tervis Pluss
Kahe lapse emal Eglel on viimased kaksteist aastat olnud sundmõtted, ärevus ja paanikahood, mis said alguse, kui ta oli 15aastane. “Paanikahoog mattis hinge ja arvasin, et nüüd hakkan kohe surema. See oli nii jube! Kõige hullem üldse. Ema viis mind Paldiski maanteele erakorralisse vastuvõttu. Ta teadis, millega on tegu, aga see, kellel on hoog, ei adu midagi ega usu kedagi, sest maailm on täitsa sassi löödud,” kirjeldab Egle oma esimest paanikahoogu. Tema ema on paanikahoogudega võidelnud juba üle 20 aasta ega läinud sellest rivist välja.
Pärast esimest tõsist ehmatust tegi hirm Egle sisse pesa – ta hakkas kartma, et äkki hoog kordub, ega julgenud enam kuhugi üksi jääda. “Kartsin pidevalt. Isegi trammi ei istunud, sest seal lähevad uksed kinni. Peas keerlesid kogu aeg hirmumõtted, et nüüd ma suren kohe ära ja abi ei ole kusagilt võtta. Lõpuks ei astunud ma enam ka koduuksest välja, ööseks üksi koju jäämine ei tulnud minu puhul kõne allagi.”
Aastateks haigusest puhkust
Terve aasta veetis Egle koduseinte vahel. Paanikahood kordusid ja kiirabigi sai nende pärast kutsutud. Siis talutas ema tütre psühholoogi vastuvõtule ja sellest oli abi. “Terve tund aega ma nutsin, sel ajal kui ema rääkis minu eest. Tundsin pärast vabanemist ja kergendust.” Hiljem määras psühhiaater Eglele ravimid, mis mõjusid väga hästi, negatiivsed mõtted ja emotsioonid kadusid.
Vahepeal sai Egle kaks last, sel ajal ta rohtu ei võtnud ning viis-kuus aastat laabus elu ilusasti. Ei olnud ahistatuse tunnet ega paanikahoogusid. Nelja aasta eest käis aga nagu mingi plõks ja kõik ebameeldivad tundmused olid päevapealt tagasi. “Olin kodus teki all, majast välja ei tulnud, peas keerles mõte, et ma suren. Palusin, et viige mind hullumajja, sest ma ei suuda enam,” meenutab Egle.30 kilomeetrit ema juurde sõita on mulle tohutu eneseületus, sest ma kardan, et äkki tuleb mul tee peal paanikahoog ja süda ei pea vastu.
Praegu on Egle elu taas stabiilsem, aga ainult tänu sellele, et ta püsib oma turvatsoonis. “Minu tsoon on kodu raadius ehk Tallinn. Siit välja ma ei lähe. 30 kilomeetrit ema juurde sõita on mulle tohutu eneseületus, sest ma kardan, et äkki tuleb mul tee peal paanikahoog ja süda ei pea vastu.” Ent ka Tallinnas on teatud kohad, mida Egle väldib, sest tal on seal halb hakanud. Ta keeldub kutsetest ja üritustest. Enne haiguse algust jõudis ta korra käia Soomes, ent pärast seda pole ta teinud ühtegi välisreisi ega ole ka lennukiga lennanud.
Terve pere kannatab
“Ma ei ela normaalset elu. Minu haiguse all kannatab terve mu perekond. Neile on see ka raske. Kui mees teeb ettepaneku, et võiks ju nädalavahetusel spaasse minna, siis vaatan talle ainult otsa ja ta ütleb, et õige jah, sa ei saa ju.”
Ärevushäire tähendab Eglele igapäevast võitlust iseendaga, mis väsitab rohkem kui füüsiline töö. Praegu võtab ta igal hommikul rohtu ja ilma rahustita ei astu Egle kodust väljagi. See, et ta tööl käib, on tema jaoks suur saavutus.Kui sulle öeldakse, et kirjuta lehele üles mingid laused ja kui hoog tuleb, siis võta see lipik kätte ja loe, siis tegelikult ei huvita sind selle hoo ajal mingi lipik.
Ta on viinud ohtralt raha posijatele, ent energiakanalite avamine pole leevendust toonud. Ega ka tunnustatud ravivõtted. “Kahjuks on kõik sama. Kui sulle öeldakse, et kirjuta lehele üles mingid laused ja kui hoog tuleb, siis võta see lipik kätte ja loe, siis tegelikult ei huvita sind selle hoo ajal mingi lipik. Sa ei usu sealt ühtegi sõna. Pea on täiesti sassis.” Spetsialistid on tal soovitanud oma hirmule vastu minna, aga Eglele näib, et neil pole õrna aimugi, millest nad räägivad. “Aga kui polegi jõudu, mida siis teha?” küsib ta retooriliselt.
Hoolimata noorest east peab Egle end ärevushäire vallas veteraniks ja arst on öelnud, et kiireid lahendusi tema puhul ei ole. Viimase võimalusena näeb ta varianti minna pikemaks ajaks haiglasse, kus tema probleemiga põhjalikumalt tegeldaks. “See on väga raske ja vaimselt väsitav. Lohutan end sellega, et vähemalt ei ole mul vähki,” ohkab noor naine.
Ratsionaalsus kaob
Valdav osa meist kogeb elu jooksul tugevat ärevust, ent paanikahoog on midagi palju enamat. See on intensiivne hirm, mis ilmub ootamatult, ilma põhjuseta: süda hakkab kloppima, tekib lämbumistunne, valud rindkeres, higistamine, külma- ja kuumahood, nõrkus ja ebareaalsustunne. Neid ebameeldivaid tundmusi intensiivistab hirm surra, kaotada enesekontroll või hulluks minna. Paanikahood erinevad kestuse, sageduse, tugevuse ja katastroofimõtete sisu poolest ning võivad ilmneda ka une pealt, mis on eriti hirmutav ja segadust külvav. Mida suurem on hirm, seda enam hakkab inimene oma kehareaktsioone jälgima, mis mõjub justkui kuivade halgude lõkkesse loopimine.Kuna pole selgeid olukordi, kus paanikahood esinevad, muudavad need elu peagi üsna piiratuks, sest hoogu kogenu hakkab igaks juhuks teatud olukordi vältima.
Paanikahoog kestab umbes kümmekond minutit ja hoogudevaheline aeg möödub vähemal või suuremal määral uut hoogu kartes. Kuna pole selgeid olukordi, kus paanikahood esinevad, muudavad need elu peagi üsna piiratuks, sest hoogu kogenu hakkab igaks juhuks teatud olukordi vältima. Näiteks kui hoog on tekkinud kuumal suvepäeval bussiga sõites, hakkab inimene igaks juhuks bussiga sõitmisest hoiduma. Hiljem võivad piirangud laieneda teistelegi suletud ruumidele – näiteks valitakse teatris kõige äärmine iste, et vajadusel kohe välja tormata.
Kui ärevust põhjustavaid olukordi ei õnnestu vältida, pöördub ärev turvalisuskäitumise poole. Näiteks kutsub aegsasti kiirabi, kui tunneb, et rinnus on torked. Istub maha, võtab rahustit ja usub tõsimeeli, et see käitumine aitab infarkti või uut hoogu ära hoida. “Kui juhtida tähelepanu sellele, et saja paanikahoo kohta pole olnud ühtegi infarkti, siis ärev inimene ei võta seda kergesti kuulda. Ratsionaalne mõtlemine kaob, sest ärevus on nii tugev,” selgitab kliiniline psühholoog Kirsti Akkermann.
Paanikahäire nõiaring
Paanikahood ja ärevus ohustavad rohkem neid, kes pööravad rohkem tähelepanu oma kehaaistingutele ja muutust märgates mõtlevad esimese asjana, et midagi on kindlasti pahasti. Paradoksaalsel moel hoiab ärevust elus aga kõik see, mida rakendatakse selle vältimiseks: mõtete kontrollimine, olukordadest hoidumine, turvalisuskäitumine.
Tihti peletab hädasolija ka toetajad eemale, sest ta ei usu, et keegi aidata saab, ja samas ei usu ka enda toimetulekuvõimesse. Tüüpiline on suhtumine “Keegi ei saa aru, mida ma tunnen, ka arstid ei mõista, kui ebameeldiv see on”. “Lähedane saab õpetada hingamist ja rahunemist ning aidata tähelepanu mujale viia. Kõige tähtsam on see, et hoog möödub,” rahustab Akkermann.
Ärevushäired pole eluohtlikud ja enamikku aitab teraapia – seal saab katastroofimõtteid vaidlustada, ülivalvsust vähendada ja sekkuda turvalisuskäitumisse.
Akkermanni sõnul on paanikahoogude korral kalduvus patsiente üle ravida. “Rahustid ei peaks olema esmavalik. Neid võiks määrata väga äärmuslikul juhul ja lühikeseks ajaks, sest nende võtmine ongi turvalisuskäitumine – siis on raske hakata inimest teraapias muutuseks motiveerima, sest tema usk omaenda toimetulekusse on väiksem,” selgitab ta.
Muretsemishäire
Ent episoodiliselt ehmataval paanikahäirel on ka “suurem vend”, mida nimetatakse üldistunud ärevushäireks või ka muretsemishäireks. Inimest painab pidev pingeseisund, sest muremõtteid on raske kontrolli alla saada. On tunne, nagu oleks pidevalt süte peal või nagu hakkaks kohe midagi halba juhtuma. See võib põhjustada rahutust, keskendumisraskusi, ärrituvust, lihaspingeid ja unehäireid.
Liigne ärevus ja muretsemine puudutab mitmesuguseid toiminguid pea iga päev ja võib aja jooksul kasvada nii suureks, et hakkab elu takistama. Näiteks kuuled televisioonist uudist maksa siirdamisest, järgmiseks tuleb juba mõte, et äkki mu mees on ka maksahaige ja mis siis, kui ta peaks selle siirdamise läbi tegema ja see ebaõnnestub? Kes aitab lapsed suureks kasvatada, kuidas toime tulla? Appi, me lõpetame tänaval kerjates! Viie minutiga on valmis stsenaarium, mille järgi ollakse varsti lesestunud ja teovõimetu.
Akkermanni sõnul hoiab muretsemist elus ka väga tugev veendumus, et kui peas kõige hullemad asjad läbi mängitakse, tagab see valmisoleku olukorraga toimetulekuks. Tegelikult see nii ei ole ja kõige tipuks ei pruugi neid hulle asju mitte kunagi juhtuda või juhtuvad hoopis asjad, milleks me ealeski ei osanud valmistuda. Muretsemishäire põhjuseks on peetud ka oskamatust emotsioonidega toime tulla – siis pöördutakse taas muretsemise poole.Kui sa ikka iga päev pidevalt muretsed, on see väga häiriv ja võib päädida nii depressiooni kui ka alkoholismiga.
Paljudele on selline muremõtete ketramine olnud kaaslaseks terve elu, ent arsti juurde jõuavad nad alles 40ndate lävepakul. Miks mitte varem? Sest siis oli muretsemine veel kuidagi kontrollitav. Lõpuks tekitab see aga ohtralt toimetulekuraskusi ja halvendab elukvaliteeti. Kui sa ikka iga päev pidevalt muretsed, on see väga häiriv ja võib päädida nii depressiooni kui ka alkoholismiga.
“Muretsemise algust ei saa kontrollida, küll aga selle kestust,” julgustab Akkermann. Umbes pooled muretsejad saavad leevendust ravimitest, ent mõjusaks on osutunud ka lõdvestustreening ja kognitiiv-käitumuslikud ravimeetodid, mis suurendavad mõtlemise paindlikkust ja suunavad tähelepanu käesolevale hetkele.
Ärevushäired
Ärevushäirete alla koonduvad foobiad (levinuim on sotsiaalfoobia), paanikahäire ja üldistunud ärevushäire.
Ärevushäireid esineb umbes 30%-l inimestest, rohkem naistel kui meestel. Eriti haavatavad on introvertsed ja neurootilised inimesed, kes märkavad rohkem ohtusid ja on negatiivsema hoiakuga, need, kel on suur kontrollivajadus ja samas vähene kontrollitunne.
Paanikahäire
Ligi 30%-l inimestest esineb elu jooksul mõni üksik paanikahoog.
Paanikahäire diagnoositakse ligi 4%-l inimestest, rohkem naistel.
Tüüpiliselt on esimene hoog varases täiseas, tavaliselt elumuutuse või kriisiolukorra ajal. Umbes 30%-l patsientidest on esimene paanikahoog seotud võõrutusnähtudega narkootilistest ainetest või alkoholist.
30–40% häiretest on seletatav pärilikkusega.
Üldistunud ärevushäire
Üldistunud ärevushäiret kogeb elu jooksul 4–7% inimesest.
Pole konkreetset muret, ärevus on laienenud kõikidesse eluvaldkondadesse. Inimene oleks oma elus justkui köielkõndija (hirmul, pinges, ärritunud). Ärevusi võivad toitma hakata ka vanemad juba lapsepõlves, kes iga asja eest hoiatavad.
Alliaks. https://siinjapraegu.ee/
