Keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis“ arutelul esinesid ettekandega keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro, Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Reelika Runnel, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste ja Siseministeeriumi nõunik Aigo Allmäe.
Keskkonnakomisjoni esimees Igor Taro tõi ettekande alguses esile, et tegemist Riigikogu tuumaenergia kasutuselevõtu teemalise debati avanguga ning see küsimus peaks lähinädalatel sõnastuma vastavas Riigikogu liikmete eelnõus. „Tuumaenergia kasutuselevõtu arutelu pole lihtsalt küsimus Eesti energeetikatööstuse või majanduse pikast plaanist. See on suuresti keskkonna‑ ja kliimamõjude alane arutelu, kuidas me täidame endale võetud kohustused üleminekul kliimaneutraalsele majandusele, soovides samal ajal kasvatada Eesti inimeste heaolu. Nagu ühel varasemal energeetikaarutelul Riigikogus tõdesime, ilma energia tootmise kasvuta pole ühiskonna heaolu suurenemine selles universumis võimalik,“ rääkis ta.
Taro tõi muu hulgas esile, et tuumaenergia olelusringi analüüs näitab, et isegi võttes arvesse kogu protsessi keskkonnamõju, jääb selle süsiniku jalajälg samasse vahemikku, milles on ka vähese heitmega päikese‑ ja tuuleenergia. Muude fossiilsete või biokütustel põhinevate alternatiivide heitmemõju on kümneid kordi suurem. „Tõepoolest, tuumaenergiaga kaasneb samuti mitmeid väljakutseid, millest tõsisemad on tuumajäätmete lõppladestus ning julgeolekuriskid, millest kõnelevad järgmised ettekandjad. Mitmed neist väljakutsetest on lahendatavad tuumaenergiaalase raamistiku väljatöötamisel.“ Keskkonnakomisjoni esimehe sõnul on Riigikogu teha reeglite paikapanek, milliseid keskkonna‑ ja ohutusstandardeid peab iga tuumaenergiaprojekti arendaja minimaalselt täitma. Samuti on Riigikogu otsustada, milliste kuludega oleme valmis tagama 10, 15 või 20 aasta pärast võimalused täiendava heitmevaba energiatootmisviisi kiireks kasutuselevõtuks.
„Kui palju see kõik maksab, on kahtlemata asjakohane küsimus, ja veelgi olulisem küsimus täna oleks, kui palju läheks Eesti majandusele ja ühiskonnale maksma selle võimaluse välistamine pikas perspektiivis. Ajalooliselt on tuumaenergia kasutamine hoidnud ära enam kui 1,8 miljoni täiendavast õhusaastest ja kasvuhoonegaaside heitmetest põhjustatud enneaegse surma. Sajandi keskpaiga perspektiivis võib see heitmevaba energiatootmise viis säästa veel 0,5 miljonit kuni 7 miljonit elu tänu fossiilkütustest loobumisele,“ märkis ta ja rõhutas, et debati tuum võiks seega olla keskendumine pikale plaanile keskkonna‑ ja kliimaeesmärkide valguses.
Teisena tutvustas kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juht Reelika Runnel tuumaenergia töörühma lõpparuannet „Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis“. Runnel andis ülevaate analüüsi koostamisest ning märkis, et kõiki lõpparuande sisendiks olevaid materjale hinnati ka Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ekspertmissiooni käigus. „Missiooni käigus vaadati, kas me omame vajalikku arusaama kõigist kohustustest, mis tuumaenergia kasutamisega kaasnevad, ja oleme hinnanud piisava põhjalikkusega kõiki selle energialiigi kasutamisega seotud teemasid. Ekspertide hinnangu kohaselt on töörühma analüüsid ja ettevalmistus tuumaenergia kasutuselevõtu osas olnud põhjalikud ja piisavad, et saaksime selle energialiigi kasutamise osas vastu võtta teadliku otsuse,“ sõnas ta.
Runneli sõnul jõudis töörühm eelmise aasta lõpus järeldusele, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse, poliitilise ning rahva toetuse korral on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt teostatav. “Tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks meie 2050. aasta kliimaeesmärkide täitmise ja varustuskindluse tagamise eesmärke, pakuks stabiilset elektritootmist, edendaks Eesti teadus‑ ja arendustegevust, tooks kaasa majandusliku kasu ning looks töökohti kohalikele elanikele,“ märkis ta.
„Tuleb arvestada, et riigis, kus seda energialiiki varem kasutatud pole, nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt põhjalikku ettevalmistust ning tuumaelektrijaamast elektritootmise alguseni kulub vähemalt kümmekond aastat,“ toonitas Runnel, kelle sõnul esimesed Eestile tinglikult sobivaks peetud reaktorid valmivad lääneriikides käesoleva kümnendi lõpus ning nende tehnoloogilise lahenduse puhul on tegemist vesijahutusega reaktorite väiksemate versioonidega ehk tehnoloogiaga, millega on maailmas juba üle 70 aasta kogemust.
Runnel tõi ka esile, et tuumaenergia kasutamisega seotud arutelude üheks peamiseks küsimuseks on tavaliselt tuumajäätmetega seonduv, mille osas on inimeste teadvusse kinnistunud rohkelt müüte ning eksiarvamusi. Üheks neist on see, et tuumaenergia kasutamine tekitab tohutul hulgal tuumajäätmeid, millega tegelemiseks pole lahendust. „Töörühma tellitud uuringu kohaselt tekitaks üks väikereaktor aastas ligikaudu 12 tonni kasutatud tuumakütust. Reaktori kogu eluea vältel, milleks on vähemalt 60 aastat, tekiks kasutatud kütust ühe reaktori kohta ligi 720 tonni, mida hoiustatakse jaama eluea vältel jaama territooriumil asuvas vahehoidlas. „Võrdluseks toon siinkohal, et Eesti aastane kogu jäätmeteke on 23 miljonit tonni. Sealhulgas tekib igal aastal ohtlikke jäätmeid 1,6 miljonit tonni,“ märkis ta ja lisas, et tuumakütust on võimalik 96 protsendi ulatuses ümber töödelda ja taaskasutada ning ka jäätmete käitlemiseks ja lõppladustamiseks on mitmeid valikuid. Runnel märkis muuhulgas, et toetus tuumaenergiale on püsinud ligikaudu 60 protsendi juures.
Kolmandas ettekandes käsitles Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste tuumaenergia rolli kliimaneutraalse energiatootmise saavutamises Eestis aastaks 2050. Tammiste hoiatas, et räägib 2022. aasta uuringu põhjal, mida oleks kindlasti vaja kaasajastada. „Põhisõnum sellest modelleerimisest oli, et tuleviku tootmisportfell peab olema mitmekesine. Ei ole nii, et teeme ainult tuult, teeme ainult päikest, teeme ainult tuuma, teeme ainult biogaasi. Tegelikkuses on meil vaja väga mitmekesist tootmisportfelli,“ rõhutas ta kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikku. Tammiste märkis, et uuringu kaheksast mudelist käsitles tuumajaama vaid kaks ning oluline on silmas pidada, et neist ainsas töötavas tuumaenergiaga stsenaariumis tuumajaam ise moodustas ligi veerandi kogu tootmisportfellist. „Sinna kõrvale oli ikka oli tuult ja päikest ja muid tehnoloogiaid vaja,“ märkis ta.
„Nagu on kirjas tuumaenergia töörühma raportis, siis tuum ei tohiks kuidagi kahjustada edenemist Eestis taastuvate kasutuselevõtul. Ehk teha ära need asjad, millele on täna tehnoloogiad olemas, küpsed, valmis kasutamiseks, nagu tuul, päike, tarbimise juhtimine, salvestus,“ rõhutas Tammiste.
Siseministeeriumi nõunik Aigo Allmäe selgitas tuumajulgeoleku tagamise aluspõhimõtetteid ning rõhutas, et Eestile on oluline arusaam, et riigi vastutus on võõrandamatu ja julgeoleku tagamine on meie prioriteet. „Kuigi osasid tuumajulgeolekufunktsioone täidab tuumarajatise operaator, siis režiimi loob ja selle täitmist kontrollib läbi pädevate asutuste riik. Tuumajaama tulevane operaator peab juba osana litsentsitaotlusest koostama füüsilise julgeoleku plaani, mis peab põhinema ohuhinnangutel või modelleeritud ohtudel, sisaldama ka projekti jooniseid, füüsilise kaitse süsteemi hindamise, rakendamise, hoolduse kirjeldust ning hädaolukordade kriiside plaane,“ selgitas ta.
Riigi tuumajulgeolekurežiim peab aga Allmäe sõnul tagama selle, et määratud pädevad asutused ja volitatud isikud on valmis reageerima tuumajulgeolekuga seotud sündmustele kohalikul, riiklikul ja ka rahvusvahelisel tasandil. „Valmisolek vajab täiendavalt arendamist ja ka senisest suuremat koostööd. Meil on tulevikku vaatavalt vaja panustada evakuatsioonikorralduslikku võimekusse, mille detailid saavad selguda järgnevates etappides, lähtudes ohutusanalüüsist. Meil on vaja parandada ka olemasolevat kiirgusseire võimekust ja muuta tänast kiirgusseireprogrammi tuumajaamaspetsiifiliseks, samuti tõsta laborivõimekust ja üleüldist kriisijuhtimise kompetentsi. Reageerivatel asutustel on vajalik soetada isikukaitsevahendeid. Tervishoiu valdkonnas on meil vaja varustada haiglad erikompetentsiga, täpselt samamoodi erinevad meditsiiniseadmed ja ravimid. Päästevõimekuse tõstmiseks on vaja meil välja töötada saasteärastusvõimekuse tervikkontseptsioon. Tervikuna on meil vaja tõsta sekkumistegevustes kaasuvates asutustes kiirgusohutusteadlikkust ja tagada esmareageerijate valmisolek võimalikele intsidentidele reageerimiseks. Ja kogu programmi jätkudes on teadmistesse investeerime võtmetähtsusega,“ loetles ta.
Läbirääkimistel võtsid sõna Yoko Alender (RE), Aivar Kokk (I), Rain Epler (EKRE), Priit Lomp (SDE), Liisa Pakosta (E200), Mario Kadastik (RE), Anti Poolamets (EKRE)ja Martin Helme (EKRE).
