Bronnie Ware, endine põetaja, kes töötas aastaid surevate inimeste eest hoolitsedes, kirjutas raamatu “The Top Five Regrets of the Dying” (Surevate viis suurimat kahetsust), kus ta jagas oma tähelepanekuid ja vestlusi surivoodil olevate inimestega. Need kahetsused annavad sügavat mõtlemisainet elu prioriteetide üle ning võivad aidata meil kujundada rahuldustpakkuvamat elu. Siin on kokkuvõtlikult need viis kahetsust:
Soov, et oleksin olnud julgem elama oma elu, mitte teiste ootuste järgi. Paljud inimesed kahetsevad, et nad ei elanud enda jaoks tõelist elu, vaid püüdsid rahuldada teiste ootusi või järgida teiste poolt ette kirjutatud teed.
Soov, et poleksin nii palju töötanud. See kahetsus tuli eriti esile meestel, kes tundsid, et nad jätsid vahele oma laste kasvamise ja partneri seltskonna, sest nad veetsid liiga palju aega tööl.
Soov, et oleksin olnud julgem oma tunnete väljendamisel. Paljud inimesed kahetsevad, et nad ei väljendanud oma tõelisi tundeid teistele, mis viis poolikuks eluks või isegi suheteks, mis ei olnud tõeliselt rahuldustpakkuvad.
Soov, et oleksin hoidnud ühendust oma sõpradega. Surivoodil olles mõistavad paljud inimesed, kui olulised on tõelised sõprussuhted, kuid kahetsevad, et lasid nendel suhetel hääbuda või ei pühendanud neile piisavalt aega.
Soov, et oleksin endale lubanud olla õnnelikum. See kahetsus on seotud tõdemusega, et õnn on valik. Paljud inimesed ei mõistnud seda kogu oma elu jooksul ja jätsid end ilma õnne kogemisest, sest kartsid muutusi või olid liiga kinni vanades harjumustes ja mugavustsoonis.
Need kahetsused on võimsad meeldetuletused sellest, kui oluline on elada tähendusrikast ja täisväärtuslikku elu, järgides oma südame häält, väljendades oma tundeid, hoides kinni sõpradest, leides tasakaalu töö ja eraelu vahel ning lubades endal õnnelik olla.
