Tartu Ülikooli meditsiinivaldkonna teadlaste eestvedamisel katsetati kuue riigi apteekides esmakordselt ravimite kasutamise hindamise teenust. Teenuse eesmärgiks on toetada rohkem kui viit ravimit korraga võtvate patsientide ravimite võtmist ja ravimiohutust.
2019.–2021. aastal piloteeriti esmakordselt Eesti, Läti, Poola, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria apteekides ravimite kasutamise hindamise teenust. Kogu projekt toimus tihedas koostöös perearstidega, kes valisid ka teenusele sobivad patsiendid ja suunasid nad apteeki. Teenust osutati kokku kuues riigis 318 patsiendile, kes kõik kasutasid vähemalt viit ravimit. Pea 80 protsenti osalejatest olid eakad ehk 65-aastased või vanemad. Eestis viidi ravimite kasutamise hindamise pilootprojekt läbi viies üldapteegis. Järgneva paari aasta jooksul on plaanis alustada teenuse regulaarse osutamisega.
Viimase kahekümne aasta jooksul on viit või rohkemat ravimit korraga kasutavate patsientide osakaal eakate hulgas neljakordistunud. Uurimuse üks autor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi sotsiaalfarmaatsia nooremteadur Anita Tuula sõnas, et kuigi paljude ravimite samaaegne kasutamine on korraga mitmeid haiguseid põdevate patsientide hulgas hädavajalik, tuleb eristada ebakohast hulgiravimikasutamist, kus patsiendile määratud ravimite hulgas on selliseid, mis ei anna piisavat toimet või tekitavad ohtlikke kõrvalnähte. „Paljude ravimite samaaegse kasutamisega käib sageli käsikäes kehv ravisoostumus, mis puhul patsient ei kasuta oma ravimeid nii, nagu arstiga on kokkulepitud. Üheks võimaluseks selliseid probleeme lahendada on ravimite kasutamise hindamise teenus, mis hõlmab põhjalikku raviskeemi analüüsi. Sedalaadi teenust on mitmel pool maailmas apteekrite poolt osutatud juba kümneid aastaid.“
Anita Tuula selgitas, et teenuse käigus kohtuti apteegis proviisoriga, kellega koos vaadati raviskeem üle. Teenusele võttis patsient kodust kõik enda kasutatavad ravimid ja toidulisandid kaasa. Kuna koos- ja kõrvaltoimed võivad esineda ka käsimüügiravimitega ja mõnikord toidulisanditegagi, oli kogu koduapteegist ülevaate saamine teenuse tarvis väga oluline. „Oluline osa teenusest oli ravisoostumuse ja ravimite kasutamise tehnika kontrollimine. Kui näiteks tablettide kasutamisega saab suur osa patsientidest hästi hakkama, siis inhaleeritavate ravimite kasutamise tehnikaga esines probleeme sagedamini. Samuti kasutatakse ravimeid tihti valel ajal, vale regulaarsusega või vales annuses.“
Teenuse üheks peamiseks eesmärgiks oli kontrollida patsienti ka sagedasemate kõrvalnähtude esinemise osas. „Lisaks oli oluline välja selgitada, kas patsient ise seostas mõnda oma terviseprobleemidest ravimite kasutamisega. Teenusel kogutud andmete põhjal kontakteerus proviisor taas patsiendi perearstiga, kellega koostöös koostati plaan raviskeemi optimeerimiseks,“ ütles Tuula.
Uuringus kasutati Eesti apteekritele tavapäraseid ravimiohutuse andmebaase ja eakatele potentsiaalselt sobimatute ravimite nimekirju ning võrreldi saadud tulemusi teenusel dokumenteeritud ravimiprobleemidega. Andmebaasipõhise uuringu käigus selgus, et kõigist 318 pilootprojektis osalenust 124 patsiendil ehk pea 40 protsendil esines raviskeemis vähemalt üks kõrge või mõõduka riskiga potentsiaalne koostoime. Ligi 30 protsenti osalenud eakatest patsientidest kasutasid vähemalt ühte kõrge riskiga eakale potentsiaalselt sobimatut ravimit.
Anita Tuula selgitas, et kuigi andmebaasipõhise analüüsi käigus leitud potentsiaalsete riskide proportsioon oli suur, ei tähenda teoreetiline risk alati ravimi ebasobivust, sest kõigil ravimi kasutajatel see ei avaldu. „Mõnikord võib ravimist saadav kasu kaaluda üle võimaliku riski. Samuti võivad osad riskid avalduda tõenäolisemalt, kui ravimit ei kasutata õigesti. Kõigist andmebaasipõhisel analüüsil leitud kõrge või mõõduka riskiga võimalikest koostoimetest olid teenuse käigus dokumenteeritud ravimiga seotud probleemidena 25 protsenti ning kõrge riskiga eakatele potentsiaalselt sobimatute ravimite kasutamistest 21 protsenti. Teenuse eesmärk on välja selgitada, kas antud patsiendi puhul võiks mõni riskidest olla avaldunud või vajada jälgimist ning kas patsiendile võiks olla ravis ohutumaid alternatiive. Kuigi ravimiohutuse andmebaasid on raviskeemide hindamisel olulisel kohal, ei saa need asendada patsiendiga suhtlemist ja ravimiohutuse jälgimist.“
