Glioblastoom on täiskasvanutel kõige sagedasem halvaloomuline ajukasvaja, mis on äärmiselt agressiivne ja kiire kuluga. Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku teaduslaboris leiti uurimistöö raames järgmine võimalik ravimikandidaat, mis võiks osutuda tõhusaks glioblastoomi vastu.
Ühe töö autori, Tartu Ülikooli onkoloogia professor Jana Jaali sõnul ei ole selle pahaloomulise kasvaja ravis suuri muutusi toimunud ning iga uudis, mis viiks sammu lähemale ravitulemuste parandamiseks, on väga oodatud. „Glioblastoomiga haigetele pole siiani tervistavat ravi ning vaatamata aastakümnete jooksul tehtud uurimistöödele ei ole selle haigusega patsientide eluiga suudetud märkimisväärselt pikendada. Praegu on glioblastoomi standardraviks kasvaja kirurgiline eemaldamine. Sellele järgnevat kiiritus- ja keemiaravi on tehtud alates 2005. aastast, kuid vaatamata hiljuti testitud täpsematele kiiritusravi tehnikatele ja suurematele kiiritusravi doosidele elavad haiged ikkagi vaid kuni 22 kuud. Läbimurret võiks seetõttu eelkõige loota erinevaid kasvaja sihtmärke ravimitega mõjutades“ selgitas Jaal.
Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku teaduslabori juhi Darja Lavõgina sõnul oli uurimisgrupi eelnevate tööde põhjal teada, et glioblastoomi rakud on kõige tundlikumad kahte kategooriasse kuuluvate ainete suhtes: need, mis mõjutavad rakutsükliga seotud sihtmärke, ning ained, mis mõjutavad epigeneetiliste muutustega ehk geenide avaldumisega seotud sihtmärke. „Värskeimas uurimistöös keskendusime rakukultuurides just nendele ravimikandidaatidele. Samuti testisime nende efekti nii tavapärastes kui ka vähendatud hapnikusisaldusega ehk hüpoksilistes tingimustes. Kliinilisest praktikast on teada, et hüpoksia on just glioblastoomi puhul suureks probleemiks, sest kasvaja kasvab väga kiiresti, verevarustus jääb ebapiisavaks ning suured haigusest haaratud alad jäävad seetõttu hapnikuvaeguse kätte. Samuti on glioblastoomi puhul näidatud, et hapnikuvaene keskkond soodustab kasvajarakkude levikut ümbritsevatesse kudedesse ning põhjustab ravimresistentsust“.
Käesoleva töö raames ilmnes, et üheteistkümnest uuritavast ühendist osutus kõige võimekamaks PRMT5 inhibiitor onametostat. „Selle ühendi võime pidurdada glioblastoomi rakkude jagunemist oli hapnikuvaestes tingimustes isegi tugevam kui normaalse hapnikusisalduse juures. Põhjalikumad uuringud onametostati täpse toimemehhanismi kohta kinnitasid, et see ühend mõjutab DNA pakendamise eest vastutavate valkude ehk histoonide omadusi. Seeläbi mõjutab ühend mitmete geenide avaldumist, mille lõppväljundiks on rakutsükli seiskumine ning valkude sünteesi eest vastutavate organellide ehk ribosoomide kokkupaneku pidurdumine,“ rääkis Lavõgina.
Jana Jaali sõnul näitas uuring, et ühend onametostat on võimeline mõjutama nii geenide avaldumist kui ka rakutsüklit ning võib seetõttu olla heaks kandidaadiks glioblastoomi ravivõimaluste laiendamisel. Lisaks võib uuringu käigus saadud info onametostati toimemehhanismi kohta osutuda kasulikuks ka teiste patoloogiate uuringutes, mille puhul on näidatud seost ribosoomide kokkupanekut vahendavate rakukeskuste nukleoolidega. „Samuti on see uuring hea näide sellest, kuidas kliiniliselt olulist probleemi on võimalik lahendada koostöös väga erinevate Tartu Ülikooli allüksuste, Eesti biotehnoloogiafirma ning välisülikooli koostöös.“
Jana Jaal lisas, et sellel ravimil võiks olla potentsiaali haigete eluea pikendamisel. „Viimast tuleb siiski kliinilistes katsetes kinnitada. Samuti tuleks kindlaks teha, kas ka teised PRMT5 inhbiitorid toimivad sarnaselt, sest mitmed ravimitööstused arendavad samuti PRMT5 inhibiitoreid.“