Töö- ja puhkeaeg mängivad olulist osa inimese tervisest. Üleväsinud töötaja võib ohtu seada nii enda kui ka kolleegide elu ja tervise ning on seejuures ka vähem produktiivne. Töö- ja puhkeaja piirangutest kinnipidamine on hädavajalik, et vältida töötaja ületöötamist, kutsehaigestumisi ja tööõnnetusi. Ka tööõnnetuste statistika viitab, et tööõnnetustesse satuvad tihti just väsinud töötajad.
Euroopa Kohus tegi 2. märtsil 2023 otsuse kohtuasjas C-477/21, mis muudab Eesti senist praktikat töö- ja puhkeaja nõuete rakendamisel. Tegemist ei ole seaduse muudatusega, vaid siseriikliku õiguse tõlgendamisega Euroopa Liidu õiguse valguses, lähtudes Euroopa Kohtu otsusest.
Euroopa Kohtu tehtud otsus on ühtlasi siduv ka teistele liikmesriikide kohtutele, kes lahendavad samasugust probleemi. Vaatamata sellele, et Euroopa Kohtu otsuse adressaadiks kohtuasjas C-477/21 oli Ungari, siis see otsus on ühtlasi siduv ka Eesti kohtutele.
Tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest on igapäevane ja iganädalane puhkeaeg eraldiseisvad õigused, millel on erinevad eesmärgid. Seega ei ole igapäevane puhkeaeg vaadeldav osana iganädalasest puhkeajast, vaid see peab eelnema iganädalasele puhkeajale ja seda ka olukorras, kus liikmesriik on iganädalase puhkeaja direktiiviga paika pandud minimaalsetest nõuetest soodsamalt sätestanud.
Töö- ja puhkeaja arvestamine
Tööandjatel, kelle töötajad töötavad graafiku alusel, tuleb üle vaadata töötajate töö- ja puhkeaja nõuete arvestus. Jälgida tuleb kahte põhimõtet – igapäevane puhkeaeg ja iganädalane puhkeaeg. Igapäevast puhkeaega peab töötajale 24-tunnise ajavahemiku jooksul jääma vähemalt 11 tundi.
