Vahel olen kui päike… särav ja soe, hingelt suur ja samas olemuselt nii väike…
Täis meeletut hellust ja valgust, tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea ja ei vaata kunagi kurbust enese sees… Vahel olen kui kuu… veidi külm ja kauge, kuu, mille ümber särab küll palju tähti, kuid mina tahaks kumada vaid sellele ühele…
Vahel olen kui tuuleiil… mis õrnalt kohiseb su kõrvus, sasib Su juukseid, vallatleb puudelatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele. Tuul, mis uitab üksi aasal… tuul, mis tahaks Sinugi haarata kaasa ja hoida..
Vahel olen kui pehme rannaliiv Su jalgade all… veidike kuum ja veidike torkiv, aga meeldivalt mõnus, et teda igatseda kui ta Su talla alt kaob, rannaliiv, mis joonistab vagusi, ehitab torne ja pudeneb Su käte vahelt kui peod avad…
Vot selline olengi…. unistav mõtlik veidi omapärane vahel väga kurb vahel piiritult õnnelik, vahel üksik, vahel liigagi sõbralik..